Kuidas tegevuste matkimine on seotud minu lapse rääkima hakkamisega?
Laps omandab esialgu oma uusi oskusi (sh kõnet) matkimise ehk teiste jäljendamise kaudu. Lapse arengu toetamisel on seega oluline pöörata tähelepanu lapse matkimisvõimele: mitteverbaalsele ja verbaalsele matkimisoskusele. Alljärgneva lugemise põhiline eesmärk on rõhutada matkimisoskuse tähtsust ning lapsevanema rolli sealjuures. Lisaks loodan, et loetu aitab lapsevanematel veel rohkem märgata oma lapse pingutusi ja saavutusi matkimise osas (ja seda ka väärtustada!) ning vajadusel märgata aegsasti ka seda, kui lapse matkimisoskuse areng võib vajada lisatoetust, et last varakult aidata.
Üha enam pöörduvad teadlikud lapsevanemad vajadusel logopeedi poole juba oma 1- või 2-aastaste lastega. Pöördumise põhjuseks tüüpiliselt mure, et laps ei kasuta veel sõnu või kasutab neid liiga vähe. Lapse hindamise käigus selgub tihti, et laps ei kipu sõnu eriti ka matkima. Selleks, et laps hakkaks uusi oskusi iseseisvalt kasutama (sh sõnu kasutama), tuleb tal eelnevalt suuta vastavaid oskusi matkida. Matkimine ehk imiteerimine tähendab, et üks osapool kordab mingit tegevust, käitumist või sõna, mida ta on vaadelnud või kuulnud teist osapoolt (mudelit) tegemas või ütlemas. Üks põhjus, miks laps sõnu veel ei kasuta ega matki (või teeb seda väga vähe), võibki seisneda selles, et lapse matkimisoskused ei ole veel lihtsalt seal maal. Kui sõnade matkimine on lapse jaoks liiga raske, ei tasu ootama jääda. Lapsevanema ja logopeedi koostöös saab leida lapsele matkimiseks jõukohasemaid ampse, mis toetaksid ka edasist sõnade matkimisvõimet.
MIS ON MATKIMISOSKUSE EELDUSED JA KUIDAS SAAB MATKIMINE ALGUSE?
Tugev emotsionaalne kontakt
Ema hakkab oma lapsega suhtlema juba siis, kui laps on alles kõhus – juba siis saab alguse ema ja lapse vaheline ülioluline emotsionaalne side, mis on edaspidi aluseks lapse erinevate oskuste kujunemisele. Pärast lapse sündi saab alguse veelgi aktiivsem lapse ja lapsevanema vaheline suhtlus. Lapsevanem hakkab igapäevaste tegevuste ja rutiinide käigus kommenteerima, mida nad lapsega parajasti teevad, mida laps katsub, näeb, kuuleb, maitseb ja mida tunneb – mida laps vahetus keskkonnas tajub. Suhelda tuleb palju! Suhelda tuleb lihtsate sõnade ja lausetega! Lapsevanemad lisavad lapsega suheldes oma jutuajamisse ka vahvaid ja naljakaid ilmeid ning lõbusaid hääli ja häälitsusi, sest see kõik meeldib lastele, köidab nende tähelepanu, aitab saavutada silmsidet ja tugevdab emotsionaalset kontakti veelgi. Emotsionaalse kontakti tugevdamiseks tuleb lapsele loomulikult pakkuda ka palju turvalist füüsilist kontakti (kallid, paid, kaisutamised, süles kiigutamised).
Mudel matkimiseks
Matkimine eeldab, et lapsel on, keda ja mida matkida, ehk lapsel on mudel. Matkimine eeldab ka seda, et mingi liigutus, tegevus või sõna köidab lapse tähelepanu ja huvi. Lapse ja suhtluspartneri vahelisel emotsionaalsel sidemel on ülioluline roll lapse huvi saavutamisel. Seetõttu põhilisteks matkimise mudeliteks ongi lapsele esialgu loomulikult tema ema ja isa, kelle tegevusi laps pidevalt näeb ning kelle häälitsusi ja sõnu laps pidevalt kuuleb. Kas laps matkib ainult eeskujulikke tegevusi ja sõnu? Kahjuks nii see ei käi, seega hoia endal silm peal! :) Lapsevanemal on tohutu roll väikesele inimesele mudeliks, õpetajaks ja eeskujuks olemisel! See mõjutab lapse oskusi, aga ka tema isiksust.
Matkimisoskuse kujunemine
Pisike laps suudab juba varakult anda suhtlemisel ka ise oma panuse olemasolevate suhtlusvahenditega (pilkkontakt, miimika, kehakeel, kisa, nutt, naer, häälitsused). Lapsevanem reageerib oma lapse iga suhtlusalgatuse peale toetavalt, et toetada ka lapse edasist suhtlussoovi. Mida lapsevanem loomupäraselt veel teeb? Hakkab juba varakult järgi tegema seda, mida laps teeb – lapsevanem matkib last ehk jäljendab suhtlemisel lapse näoilmeid, häälitsusi, liigutusi ja tegevusi selliselt, nagu laps neid tegi (matkida võib kõike, mis on ohutu ja sobilik). Saavutades sellega lapse tähelepanu, huvi ja ootuse, saab lapsevanem proovida ka ise midagi uut ja ootamatut teha. Andes lapsele piisavalt aega, võibki ühel hetkel juhtuda, et laps matkib lapsevanemat. Esimesi lapsepoolseid matkimispüüdlusi võib märgata tavaliselt lapse esimese eluaasta teisel poolel.
Vastastikune suhtlus
Näide 1: Laps patsutab oma käsi lauale. Ema kordab lapse tegevust. Laps pöörab ema tegevusele tähelepanu, sest see oli ootamatu ja see pakub talle huvi. Laps patsutab veel kord lauale. Ema jälle kordab lapse tegevust lõbusa ilmega. Laps patsutab jällegi lauale, pöörates emale ootavalt tähelepanu. Ühel selliselt hetkel plaksutab ema oma käsi hoopis kokku. Kuna vahval emal õnnestus saavutada lapse tähelepanu ja huvi, võibki juhtuda, et nüüd proovib ka laps käsi hoopis kokku plaksutada – laps matkib ema.
Näide 2: Laps laliseb midagi toredat. Ema märkab seda ja teeb lapse lalinat järgi. Lapsele see meeldib, sest see on lõbus! Laps tahab veel näha ema nii tegemas. Laps laliseb uuesti, ema teeb häälitsusi jälle järgi jne. Ühel hetkel, kui laps jälle vahva ema korda ootab ja sellele tähelepanu pöörab, teeb ema hoopis mingisugused oma häälitsused. Võib jällegi juhtuda, et laps proovib nüüd hoopis ise seda korrata – laps matkib ema.
*Lapsevanema poolt lapse lalina järgikordamine ja omapoolsete silbikeste lisamine on ühtlasi hea viis lapse lalisemisoskuse arendamiseks. Lalinal on selgelt väga tähtis roll edasise kõne arengu osas. Lapse esimesed sõnad koosnevadki üldjuhul lalinas esinevatest silpidest – seega mida mitmekülgsem on lapse lalin, seda lihtsam on lapsel hakata hiljem silpidest ka erinevaid sõnu moodustama. Silbiline lalin saab tavapäraselt alguse umbes 6-7 kuu vanuses. Erinevatest silpidest koosnev lalin saab alguse umbes 10 kuu vanuses. Kui märkad lapse lalina arengus olulisi raskusi ja hilinemist, saad vajadusel konsulteerida logopeediga!
Kui taoline näidetes väljatoodud vastastikune suhtlus ja matkimine alguse saavad, siis sellega käsi-käes õpib laps lapsevanemale üha enam tähelepanu pöörama ja keskenduma sellele, mida lapsevanem parajasti teeb ja ütleb. Lapsed naudivad vastastikust suhtlust! Kahe esimese eluaasta vältel hakkavad lapse poolt matkimise sagedus ja raskusaste järk-järgult tõusma, mõjutades positiivselt lapse kognitiivset ja sotsiaalset arengut. See kõik toimub tavapäraselt justkui iseenesest. Lapsed hakkavad üha enam oma lähedasi matkima, et õppida uusi oskusi. Selliste vastastike tegevuste käigus arenevad aga ka lapse sotsiaalsed oskused: korda-mööda üksteist matkides õpib laps oma suhtlusvooru võtma ja vooru vahetama. Pea meeles: väikesele lapsele tuleb alati anda aega enda suhtlusvooru võtmiseks!
Lisaks pea meeles, et matkimist tuleb eristada juhuslikust tegevusest või häälitsusest! On aga eeldatav, et matkimise sooritus võib lapse puhul olla esialgu ebatäpsem. Liigutused võivad olla kohmakamad ning sõnakesed häälduse poolest lihtsustatud ja seeläbi moonutatud: sõnad võivad olla lühemad, sõnas võib mõni häälik olla ärajäetud, mõned häälikud võivad olla hoopis asendatud jm (nt naan banaani asemel, ato auto asemel, ajjo hallo asemel). Et saavutada oskuste paremat kvaliteeti, tuleb saada eelnevalt oskusi palju harjutada ja arendada!
Matkimine võib toimuda koheselt (sh veidikese aja pärast) või pikema aja möödudes. Matkimine võib toimuda lapse poolt spontaanselt (ilma lapse suunamiseta) või esilekutsutult (ehk kasutatakse lapse suunamist). Tavaarengu korral toimub see ilma lapse suunamiseta, ikka loomulikul teel. Kõige efektiivsem on, kui lapsevanem ei oota ega suuna, et laps midagi järgi teeks või ütleks, vaid kui lapsevanem loob soodustavad tingimused selleks, et lapsel endal tekiks soov midagi matkida. See peab olema lapse jaoks lõbus, põnev ja huvipakkuv. Mis on ühele lapsele huvipakkuv, ei pea olema tingimata teisele lapsele huvitav! Tegevusi ja sõnakesi tasub lapsele korduvalt ja korduvalt korrata! Liigutuste, tegevuste ja sõnade suur korduste arv muudab matkimise lapse jaoks lihtsamaks ja tõenäolisemaks.
Ühistähelepanu
Et aktiivsem suhtlemine ja matkimine saaks alguse, on määrav roll ühistähelepanu kujunemisel. See on oskus jagada oma tähelepanu suhtluspartneri ja mingi (huvipakkuva) objekti või tegevuse vahel. Selline oskus hakkab lastel tavapäraselt kujunema umbes 8-9 kuu vanuses.
Näide: Ema ja laps on õues jalutamas. Nad märkavad eemal vahvat koera. Koer köidab lapse tähelepanu. Laps osutab koerale (lisaks võib ka teha mingi häälitsuse või öelda nt „Aua!“). Laps ja ema vaatavad kutsut. Ühtlasi vaatavad nad vahepeal ka üksteist, et veenduda, kas teine ikka ka kutsut vaatab – tähelepanu on jaotatud nii koera kui ka suhtluspartneri vahel.
Ühistähelepanu koosneb oskusest ühist tähelepanu algatada ja ühisele tähelepanule reageerida. Ühistähelepanu kujunemise ja arendamise toetamiseks on väga oluline lähtuda lapsest ehk sellest, mis käesoleval hetkel just lapsele huvi pakub ja mis tema pilku köidab. Lapsevanem kommenteerib seda (nt "Oiii, aua tuleb! Niii suur aua! Teeme auale pai! Paiii-paiii. Niii pehme aua!") või võimalusel laiendab lapse öeldut (lisab 1-2 sõna lapse ütlusele juurde). Küsimustevooru (nt „Oo, kas see on aua? Mis aua teeb? Kas aua haugub? Kas teeme auale pai? Kas aua on pehme?“ jne) tarvis ei ole. Kommenteerimine on kõne arengu toetamiseks, pidev küsitlemine mõjub lapsele testimisena.
Jagatud tähelepanu soodustab ka see, kui lapsevanem ja laps on suheldes samal tasandil (nt mõlemad mängivad maas vaibal või õues midagi põnevat nähes lapsevanem kükitab lapse kõrgusele, et seda kommenteerida). Lisaks on oluline jälgida, et ümbritsevas keskkonnas ei oleks liialt segavaid tegureid (nt liiga palju mänguasju läheduses, taustamüra jm, mis võivad lapse tähelepanu raskendada).
Ühistähelepanu ja matkimisoskus on sotsiaalsete oskuste vundamendiks! Kui need oskused kujunevad oluliste raskuste või hilinemisega, mõjutab see otseselt lapse sotsiaalse suhtlemise kvaliteeti ja ka tema edasist kõne arengut. Kui ühistähelepanu on lapsega raske saavutada ja lapse matkimisoskused jäävad maha, tuleb varases kõnearenduses alustadagi hoopis nende oskuste kujundamisest ja arendamisest!
Jätkub teekond sõnade kasutama hakkamiseni.
MIS ON MATKIMISOSKUSE EELDUSED JA KUIDAS SAAB MATKIMINE ALGUSE?
Tugev emotsionaalne kontakt
Ema hakkab oma lapsega suhtlema juba siis, kui laps on alles kõhus – juba siis saab alguse ema ja lapse vaheline ülioluline emotsionaalne side, mis on edaspidi aluseks lapse erinevate oskuste kujunemisele. Pärast lapse sündi saab alguse veelgi aktiivsem lapse ja lapsevanema vaheline suhtlus. Lapsevanem hakkab igapäevaste tegevuste ja rutiinide käigus kommenteerima, mida nad lapsega parajasti teevad, mida laps katsub, näeb, kuuleb, maitseb ja mida tunneb – mida laps vahetus keskkonnas tajub. Suhelda tuleb palju! Suhelda tuleb lihtsate sõnade ja lausetega! Lapsevanemad lisavad lapsega suheldes oma jutuajamisse ka vahvaid ja naljakaid ilmeid ning lõbusaid hääli ja häälitsusi, sest see kõik meeldib lastele, köidab nende tähelepanu, aitab saavutada silmsidet ja tugevdab emotsionaalset kontakti veelgi. Emotsionaalse kontakti tugevdamiseks tuleb lapsele loomulikult pakkuda ka palju turvalist füüsilist kontakti (kallid, paid, kaisutamised, süles kiigutamised).
Mudel matkimiseks
Matkimine eeldab, et lapsel on, keda ja mida matkida, ehk lapsel on mudel. Matkimine eeldab ka seda, et mingi liigutus, tegevus või sõna köidab lapse tähelepanu ja huvi. Lapse ja suhtluspartneri vahelisel emotsionaalsel sidemel on ülioluline roll lapse huvi saavutamisel. Seetõttu põhilisteks matkimise mudeliteks ongi lapsele esialgu loomulikult tema ema ja isa, kelle tegevusi laps pidevalt näeb ning kelle häälitsusi ja sõnu laps pidevalt kuuleb. Kas laps matkib ainult eeskujulikke tegevusi ja sõnu? Kahjuks nii see ei käi, seega hoia endal silm peal! :) Lapsevanemal on tohutu roll väikesele inimesele mudeliks, õpetajaks ja eeskujuks olemisel! See mõjutab lapse oskusi, aga ka tema isiksust.
Matkimisoskuse kujunemine
Pisike laps suudab juba varakult anda suhtlemisel ka ise oma panuse olemasolevate suhtlusvahenditega (pilkkontakt, miimika, kehakeel, kisa, nutt, naer, häälitsused). Lapsevanem reageerib oma lapse iga suhtlusalgatuse peale toetavalt, et toetada ka lapse edasist suhtlussoovi. Mida lapsevanem loomupäraselt veel teeb? Hakkab juba varakult järgi tegema seda, mida laps teeb – lapsevanem matkib last ehk jäljendab suhtlemisel lapse näoilmeid, häälitsusi, liigutusi ja tegevusi selliselt, nagu laps neid tegi (matkida võib kõike, mis on ohutu ja sobilik). Saavutades sellega lapse tähelepanu, huvi ja ootuse, saab lapsevanem proovida ka ise midagi uut ja ootamatut teha. Andes lapsele piisavalt aega, võibki ühel hetkel juhtuda, et laps matkib lapsevanemat. Esimesi lapsepoolseid matkimispüüdlusi võib märgata tavaliselt lapse esimese eluaasta teisel poolel.
Vastastikune suhtlus
Näide 1: Laps patsutab oma käsi lauale. Ema kordab lapse tegevust. Laps pöörab ema tegevusele tähelepanu, sest see oli ootamatu ja see pakub talle huvi. Laps patsutab veel kord lauale. Ema jälle kordab lapse tegevust lõbusa ilmega. Laps patsutab jällegi lauale, pöörates emale ootavalt tähelepanu. Ühel selliselt hetkel plaksutab ema oma käsi hoopis kokku. Kuna vahval emal õnnestus saavutada lapse tähelepanu ja huvi, võibki juhtuda, et nüüd proovib ka laps käsi hoopis kokku plaksutada – laps matkib ema.
Näide 2: Laps laliseb midagi toredat. Ema märkab seda ja teeb lapse lalinat järgi. Lapsele see meeldib, sest see on lõbus! Laps tahab veel näha ema nii tegemas. Laps laliseb uuesti, ema teeb häälitsusi jälle järgi jne. Ühel hetkel, kui laps jälle vahva ema korda ootab ja sellele tähelepanu pöörab, teeb ema hoopis mingisugused oma häälitsused. Võib jällegi juhtuda, et laps proovib nüüd hoopis ise seda korrata – laps matkib ema.
*Lapsevanema poolt lapse lalina järgikordamine ja omapoolsete silbikeste lisamine on ühtlasi hea viis lapse lalisemisoskuse arendamiseks. Lalinal on selgelt väga tähtis roll edasise kõne arengu osas. Lapse esimesed sõnad koosnevadki üldjuhul lalinas esinevatest silpidest – seega mida mitmekülgsem on lapse lalin, seda lihtsam on lapsel hakata hiljem silpidest ka erinevaid sõnu moodustama. Silbiline lalin saab tavapäraselt alguse umbes 6-7 kuu vanuses. Erinevatest silpidest koosnev lalin saab alguse umbes 10 kuu vanuses. Kui märkad lapse lalina arengus olulisi raskusi ja hilinemist, saad vajadusel konsulteerida logopeediga!
Kui taoline näidetes väljatoodud vastastikune suhtlus ja matkimine alguse saavad, siis sellega käsi-käes õpib laps lapsevanemale üha enam tähelepanu pöörama ja keskenduma sellele, mida lapsevanem parajasti teeb ja ütleb. Lapsed naudivad vastastikust suhtlust! Kahe esimese eluaasta vältel hakkavad lapse poolt matkimise sagedus ja raskusaste järk-järgult tõusma, mõjutades positiivselt lapse kognitiivset ja sotsiaalset arengut. See kõik toimub tavapäraselt justkui iseenesest. Lapsed hakkavad üha enam oma lähedasi matkima, et õppida uusi oskusi. Selliste vastastike tegevuste käigus arenevad aga ka lapse sotsiaalsed oskused: korda-mööda üksteist matkides õpib laps oma suhtlusvooru võtma ja vooru vahetama. Pea meeles: väikesele lapsele tuleb alati anda aega enda suhtlusvooru võtmiseks!
Lisaks pea meeles, et matkimist tuleb eristada juhuslikust tegevusest või häälitsusest! On aga eeldatav, et matkimise sooritus võib lapse puhul olla esialgu ebatäpsem. Liigutused võivad olla kohmakamad ning sõnakesed häälduse poolest lihtsustatud ja seeläbi moonutatud: sõnad võivad olla lühemad, sõnas võib mõni häälik olla ärajäetud, mõned häälikud võivad olla hoopis asendatud jm (nt naan banaani asemel, ato auto asemel, ajjo hallo asemel). Et saavutada oskuste paremat kvaliteeti, tuleb saada eelnevalt oskusi palju harjutada ja arendada!
Matkimine võib toimuda koheselt (sh veidikese aja pärast) või pikema aja möödudes. Matkimine võib toimuda lapse poolt spontaanselt (ilma lapse suunamiseta) või esilekutsutult (ehk kasutatakse lapse suunamist). Tavaarengu korral toimub see ilma lapse suunamiseta, ikka loomulikul teel. Kõige efektiivsem on, kui lapsevanem ei oota ega suuna, et laps midagi järgi teeks või ütleks, vaid kui lapsevanem loob soodustavad tingimused selleks, et lapsel endal tekiks soov midagi matkida. See peab olema lapse jaoks lõbus, põnev ja huvipakkuv. Mis on ühele lapsele huvipakkuv, ei pea olema tingimata teisele lapsele huvitav! Tegevusi ja sõnakesi tasub lapsele korduvalt ja korduvalt korrata! Liigutuste, tegevuste ja sõnade suur korduste arv muudab matkimise lapse jaoks lihtsamaks ja tõenäolisemaks.
Ühistähelepanu
Et aktiivsem suhtlemine ja matkimine saaks alguse, on määrav roll ühistähelepanu kujunemisel. See on oskus jagada oma tähelepanu suhtluspartneri ja mingi (huvipakkuva) objekti või tegevuse vahel. Selline oskus hakkab lastel tavapäraselt kujunema umbes 8-9 kuu vanuses.
Näide: Ema ja laps on õues jalutamas. Nad märkavad eemal vahvat koera. Koer köidab lapse tähelepanu. Laps osutab koerale (lisaks võib ka teha mingi häälitsuse või öelda nt „Aua!“). Laps ja ema vaatavad kutsut. Ühtlasi vaatavad nad vahepeal ka üksteist, et veenduda, kas teine ikka ka kutsut vaatab – tähelepanu on jaotatud nii koera kui ka suhtluspartneri vahel.
Ühistähelepanu koosneb oskusest ühist tähelepanu algatada ja ühisele tähelepanule reageerida. Ühistähelepanu kujunemise ja arendamise toetamiseks on väga oluline lähtuda lapsest ehk sellest, mis käesoleval hetkel just lapsele huvi pakub ja mis tema pilku köidab. Lapsevanem kommenteerib seda (nt "Oiii, aua tuleb! Niii suur aua! Teeme auale pai! Paiii-paiii. Niii pehme aua!") või võimalusel laiendab lapse öeldut (lisab 1-2 sõna lapse ütlusele juurde). Küsimustevooru (nt „Oo, kas see on aua? Mis aua teeb? Kas aua haugub? Kas teeme auale pai? Kas aua on pehme?“ jne) tarvis ei ole. Kommenteerimine on kõne arengu toetamiseks, pidev küsitlemine mõjub lapsele testimisena.
Jagatud tähelepanu soodustab ka see, kui lapsevanem ja laps on suheldes samal tasandil (nt mõlemad mängivad maas vaibal või õues midagi põnevat nähes lapsevanem kükitab lapse kõrgusele, et seda kommenteerida). Lisaks on oluline jälgida, et ümbritsevas keskkonnas ei oleks liialt segavaid tegureid (nt liiga palju mänguasju läheduses, taustamüra jm, mis võivad lapse tähelepanu raskendada).
Ühistähelepanu ja matkimisoskus on sotsiaalsete oskuste vundamendiks! Kui need oskused kujunevad oluliste raskuste või hilinemisega, mõjutab see otseselt lapse sotsiaalse suhtlemise kvaliteeti ja ka tema edasist kõne arengut. Kui ühistähelepanu on lapsega raske saavutada ja lapse matkimisoskused jäävad maha, tuleb varases kõnearenduses alustadagi hoopis nende oskuste kujundamisest ja arendamisest!
Jätkub teekond sõnade kasutama hakkamiseni.
MITTEVERBAALNE MATKIMINE
Kõigepealt kujuneb lastel mitteverbaalne matkimisvõime ehk laps hakkab järgi tegema lihtsaid liigutusi ja tegevusi, mida ta on korduvalt näinud oma ema või isa tegemas. Lapse võime erinevaid liigutusi, žeste ja tegevusi aktiivselt matkida on positiivses seoses lapse verbaalse võimekusega tulevikus!
MILLEST KOOSNEB MITTEVERBAALNE MATKIMINE?
Liigutuste matkimine
ehk laps suudab matkida oma kehaga erinevaid liigutusi (sh žeste), mida ta näeb ema või isa korduvalt tegemas.
Tüüpiliselt on need esialgu vähem täpsed ja lihtsamad liigutused oma kehaga. Ajaga muutuvad matkitavad liigutused üha täpsemaks ning laps hakkab matkima ka erinevaid žeste ja viipeid.
Näiteid: laps matkib käte patsutamist lauale, plaksutamist, tatsudes tantsimist; laps matkib millelegi osutamist, millegi andmist, lehvitamist, peaga noogutamist, peaga raputamist, laps matkib joomise või söömise viibet (tuues käe suu juurde) jne.
Selline oskus on eelduseks, et laps saaks endale suhtlemiseks juurde üliolulised vahendid: žestid ja viiped, mille kaudu saab laps hakata oma soove ja vajadusi juba veidi täpsemalt väljendama. Lihtsamad ja üldisema tähendusega žestid (nt osutamine) omandab laps umbes 8-10 kuu vanuses. 12 kuu vanuses hakkavad lapsed kasutama ka täpsema tähendusega žeste ehk sümbolilisi žeste. Kuna ka sõnad on sümbolid, siis sümboliliste žestide kasutama hakkamine soodustab ka esimeste sõnade kasutama hakkamist. Žestide ja viibete matkimine ja nende kasutamine on tõusuteel lapse teisel eluaastal (ehk pärast 1-aastaseks saamist).
Žeste tuleb kasutada/mudeldada selleks loomulikes situatsioonides (nt lehvitada siis, kui kedagi näete või kui kellegi/millegi juurest lahkute). Lapsevanema hea harjumus on, kui ta žestide mudeldamisel kasutab ka sellega kokkusobivat verbaalset väljendit (nt lehvitamine + "tadaa"; pea raputamine + "ei"). Oluline on valida üks kindel väljend, mida järjepidevalt kasutada (mõnele lapsevanemale on loomupärasem kasutada "tadaa", mõnele jällegi "tsau-tsau" või „aidaa“ jmt). Ühe kindla verbaalse väljendi kasutamine soodustab vastavate häälitsuste ja sõnade matkima hakkamist!
Esemetega erinevate tegevuste matkimine
ehk laps suudab matkida lihtsaid tegevusi, mida ta näeb ema või isa mingi esemelise vahendiga (mänguasi, olmeese) korduvalt tegemas.
Näiteid: laps matkib mänguasja nupule vajutamist, mänguasja raputamist, pusletüki alusele paigutamist, auto sõidutamist, autoratta keerutamist, mänguloomaga kõndimist, palli veeretamist, telefoniga rääkimist, raamatus lehekülje keeramist, pliiatsiga kritseldamist, lusikaga segamist, jalanõude jalgapanemist, mütsi pähepanemist, lapiga laua puhastamist jne.
Esemeliste vahenditega korduvalt tegutsedes hakkab laps õppima tasapisi erinevate vahendite täpsemaid kasutusviise. Esemetega tegutsedes areneb ka esimene mõtlemisevorm: kaemuslik-praktiline mõtlemine ehk laps hakkab uudistamise, proovimise ja katsetamise kaudu lahendama väikeseid probleemülesandekesi. Lisaks loob esemetega tegutsemine lapsele juurde palju olukordi, kus lapsel tekib vajadus midagi tähtsat väljendada – suhelda!
Kas nüüd kiiruga poodi igasuguseid erinevaid mänguasju jm ostma? Selleks vajadust ei ole! Tõenäoliselt on igasuguseid vahendeid kodudes oluliselt rohkemgi, kui vaja. Sobivad ju kõik eakohased mänguasjad ja tavapärased olmeesemed. Pigem on oluline jälgida seda, et lapse tähelepanus ei oleks liiga palju esemeid korraga!
Mida aga kindlasti vaja on? Lapsevanemat, kes näitab mängimise ja igapäevaste toimetuste kaudu lapsele pidevalt ja korduvalt ette, mida mänguasja vm esemega teha saab – see kõik toimubki üldjuhul loomulikult ja justkui iseenesest igapäevaelu toimetuste käigus!
Näo- ja suuliigutuste matkimine
ehk laps suudab matkida erinevaid nähtud näoilmeid ja suuliigutusi (sh liigutusi keelega).
Näiteid: laps matkib üllatunud näoilmet, haiget saanud kohale või hoopis kuumale toidule/joogile pealepuhumist, keelega huulte limpsimist jne.
Näo- ja suuliigutuste matkimisele aitab kaasa, kui lapsevanema nägu on lapsele lähemal. Lõbusate nägude, suu- või keeleliigutuste tegemine ja lapse võime neid matkida võib anda olulist infot kõnega seotud lihaste töö kohta – märka olulisi raskusi, vajadusel küsi nõu!
Siinkohal on heaks abivahendiks peegel, mida saab kasutada, et sinna erinevaid naljakaid nägusid teha. Peegel võimaldab sageli paremini lapse tähelepanu enda näole saada. Lisaks saab peeglit hästi ära kasutada erinevates rutiinsetes tegevustes (võta esiku peegel loominguliselt mängu koju tulles ja kodust lahkudes, võta vannitoa peegel mängu käsi või hambaid pestes jmt).
VERBAALNE MATKIMINE
Mitteverbaalne matkimisoskus on eelduseks sellele, et areneks välja ka verbaalne matkimisoskus ehk oskus imiteerida häälitsusi ja sõnu, mida laps korduvalt kuuleb või on kuulnud oma ema või isa ütlemas.
Kas seega erinevate liigutuste ja tegevuste matkimise oskus on seotud sõnade kasutama hakkamisega?
Jah. Lapsed ei hakka verbaalselt matkima, kui nad pole eelnevalt omandanud mitteverbaalset matkimisoskust. Kui laps ei suuda verbaalselt matkida, ei suuda ta sõnu ka kasutada.
MILLEST KOOSNEB VERBAALNE MATKIMINE?
Vokalisatsioonide ehk häälte matkimine (*sellest võib mõelda kui verbaalsele matkimisele sissejuhatavast etapist)
ehk laps suudab matkida erinevaid häälekesi, mis ei koosne kõnehäälikutest, mistõttu me neid sõnadeks nimetada ei saa.
Näiteid: laps matkib ohkamist, köhimist, aevastamist, haigutamist, häälega huulte puristamist jmt.
Mänguliste ja lapsele kohandatud sõnakeste matkimine
ehk laps suudab matkida erinevaid kõnehäälikutest koosnevaid hoidjakeelseid lihtsustatud sõnu, mängulisi hääli ja häälitsusi, emotsionaalseid hüüdsõnu, millel on ka kindel tähendus.
Näiteid: aua, auh-auh, muu, hop-hop, mõmmi, hobu, iihhaa, mämm-mämm, piip-piip, papu, kiku, kätu, kõtu, ai, jee, vauu, põmm, ups jne!
Kui laps ei matki veel täiskasvanute kasutatavaid n-ö "päris" sõnu, sest see on veel liiga raske lapsele, siis tasub astuda samm tagasi ja mudeldada rohkem lihtsamaid ja lihtsustatud sõnu, mängulisi häälekesi ja häälitsusi. Need on tavaliselt 1-2-silbilised, koosnevad lihtsamatest häälikutest ja ilma raskemate häälikuühenditeta. Lapsele mudeldatavaid sõnu tuleb kasutada korduvalt, neid rõhutades ja häälikuid venitades (nt hallooo). Sealjuures tuleb kindlasti kasutada ka tähelepanu köitvat emotsionaalset ja mängulist häält. Suhtlemine toimub ju siiski lapsega! Suhelda lapsega nagu lapsega on samuti eraldi oskus, mida vajadusel tuleb lapsevanemal õppida (nt kellegi teise matkimise kaudu:) ja mille osas logopeed vajadusel heameelega abistab!
Kuna lapsele kohandatud sõnad on enamasti lihtsamad, on need ka lapse jaoks lihtsamini matkitavad. Kuna need on sageli ka emotsionaalsemad ja lõbusamad, võib lisaks lapse huvi ja soov nende matkimiseks olla suurem. Samas on endiselt oluline ka korduste arv ehk kui palju laps mingit sõna kuuleb. Põhilised häälitsused ja sõnad, mida lapsele mudeldada, peaksid olema konkreetse lapse jaoks igapäevased ja vajalikud, et laps saaks nende vahendite kaudu potentsiaalselt ka oma põhilisi soove ja vajadusi väljendama hakata!
Pea meeles: kui laps hakkab mängulisi häälitsusi ja lihtsustatud sõnakesi kasutama järjepidevalt ja kindlas tähenduses, siis need lähevad lapse sõnadena kenasti arvesse! Iga sõna loeb! Kui lapse esimesed sõnad tulevad raskustega ja sõnu on vähe, on oluline saada lapsele suhtlusvahendeid juurde, nende kvaliteet nii tähtis ei ole (nt kui sõna „hammas“ on lapsele veel liiga raske sõna, siis on suurepärane, kui lapsel on võtta oma pagasist sõna „kiku“, kui tal tekib vajadus väljendada, mis nii hirmsasti valutab ja nutma ajab). 12-kuuse lapse sõnavaras ongi sageli valdavad just erinevad mängulised hääled ja häälitsused.
Verbaalsetes rutiinides sõnade matkimine
Sõnade matkima ja kasutama hakkamist soosib ka erinevate verbaalsete rutiinide kasutamine – need on väljendid, salmikesed või laulukesed, mida laps on korduvalt kuulnud ja mille kontekstis tekib lapsel võimalus liituda ja lausung lapsele juba teadaoleva sõnaga lõpetada.
Näiteid: „Paha tuju puh-puh-puh, mine ära puh-puh..?“ („..puh“), „Üks, kaks, kolm, tuhk ja ..?“ („..tolm“), „Õues vesi sull-sull-sull, kummikud on märjad ..?“ („..mul“), „Õue-õue, sall kaela! Õue-õue, müts pähe! Õue-õue, kindad ..? („..kätte“), „Pudrumägi kuhu? Lusikaga ..?“ („..suhu“), „Hea soe vesi, kätud puhtaks ..?“ („..pesi“), "Summ-summ-summ, lendab mesi..?" ("..mumm"). Rutiinseteks lauludeks leiab veel häid ideid nt lolala lehelt.
Laps teab ja aimab, mis sõnaga kasutatav verbaalne rutiin lõppeb, sest ta on seda korduvalt ja korduvalt kuulnud. Kui ema või isa jätab nüüd vastava viimase sõna äkitselt ütlemata, loob ta sellega lapse jaoks suurepärased tingimused ja võimaluse ütlus ise lõpetada! Vihja seejuures oma miimikaga äraootavalt ja innustavalt, et nüüd on lapse kord ja võimalus liituda – jällegi, ära unusta lapsele selleks aega anda!
Verbaalseid rutiine võid ka ise julgelt välja mõelda! Põhiline on see, et laps kuuleks neid korduvalt rutiinsetes ja tüüpilistes situatsioonides muutumatuna. Nt kui laps käib lastehoius, võib ema või isa last hoidu viies ja talle järele minnes rutiinselt kasutada: „Pai-pai teen ma sul, ütlen armas oled ..?“ („mul“) :)
Sõnade matkimine
ehk laps suudab matkida n-ö „päris“ sõnu, mida ema või isa korduvalt kasutanud on. Kui laps suudab lihtsustatud sõnu aktiivselt ja edukalt matkida, saabki lapsele üha enam mudeldada juba veidi keerukamaid sõnu. Hoidjakeelt tasub kasutada vajaduspõhiselt.
Kui laps on mingit sõna korduvalt matkinud, on ta tõenäoliselt varsti valmis hakkama vastavat sõna vajadusel ka kasutama.
(ja trummipõrina saatel..)
Kõigepealt kujuneb lastel mitteverbaalne matkimisvõime ehk laps hakkab järgi tegema lihtsaid liigutusi ja tegevusi, mida ta on korduvalt näinud oma ema või isa tegemas. Lapse võime erinevaid liigutusi, žeste ja tegevusi aktiivselt matkida on positiivses seoses lapse verbaalse võimekusega tulevikus!
MILLEST KOOSNEB MITTEVERBAALNE MATKIMINE?
Liigutuste matkimine
ehk laps suudab matkida oma kehaga erinevaid liigutusi (sh žeste), mida ta näeb ema või isa korduvalt tegemas.
Tüüpiliselt on need esialgu vähem täpsed ja lihtsamad liigutused oma kehaga. Ajaga muutuvad matkitavad liigutused üha täpsemaks ning laps hakkab matkima ka erinevaid žeste ja viipeid.
Näiteid: laps matkib käte patsutamist lauale, plaksutamist, tatsudes tantsimist; laps matkib millelegi osutamist, millegi andmist, lehvitamist, peaga noogutamist, peaga raputamist, laps matkib joomise või söömise viibet (tuues käe suu juurde) jne.
Selline oskus on eelduseks, et laps saaks endale suhtlemiseks juurde üliolulised vahendid: žestid ja viiped, mille kaudu saab laps hakata oma soove ja vajadusi juba veidi täpsemalt väljendama. Lihtsamad ja üldisema tähendusega žestid (nt osutamine) omandab laps umbes 8-10 kuu vanuses. 12 kuu vanuses hakkavad lapsed kasutama ka täpsema tähendusega žeste ehk sümbolilisi žeste. Kuna ka sõnad on sümbolid, siis sümboliliste žestide kasutama hakkamine soodustab ka esimeste sõnade kasutama hakkamist. Žestide ja viibete matkimine ja nende kasutamine on tõusuteel lapse teisel eluaastal (ehk pärast 1-aastaseks saamist).
Žeste tuleb kasutada/mudeldada selleks loomulikes situatsioonides (nt lehvitada siis, kui kedagi näete või kui kellegi/millegi juurest lahkute). Lapsevanema hea harjumus on, kui ta žestide mudeldamisel kasutab ka sellega kokkusobivat verbaalset väljendit (nt lehvitamine + "tadaa"; pea raputamine + "ei"). Oluline on valida üks kindel väljend, mida järjepidevalt kasutada (mõnele lapsevanemale on loomupärasem kasutada "tadaa", mõnele jällegi "tsau-tsau" või „aidaa“ jmt). Ühe kindla verbaalse väljendi kasutamine soodustab vastavate häälitsuste ja sõnade matkima hakkamist!
Esemetega erinevate tegevuste matkimine
ehk laps suudab matkida lihtsaid tegevusi, mida ta näeb ema või isa mingi esemelise vahendiga (mänguasi, olmeese) korduvalt tegemas.
Näiteid: laps matkib mänguasja nupule vajutamist, mänguasja raputamist, pusletüki alusele paigutamist, auto sõidutamist, autoratta keerutamist, mänguloomaga kõndimist, palli veeretamist, telefoniga rääkimist, raamatus lehekülje keeramist, pliiatsiga kritseldamist, lusikaga segamist, jalanõude jalgapanemist, mütsi pähepanemist, lapiga laua puhastamist jne.
Esemeliste vahenditega korduvalt tegutsedes hakkab laps õppima tasapisi erinevate vahendite täpsemaid kasutusviise. Esemetega tegutsedes areneb ka esimene mõtlemisevorm: kaemuslik-praktiline mõtlemine ehk laps hakkab uudistamise, proovimise ja katsetamise kaudu lahendama väikeseid probleemülesandekesi. Lisaks loob esemetega tegutsemine lapsele juurde palju olukordi, kus lapsel tekib vajadus midagi tähtsat väljendada – suhelda!
Kas nüüd kiiruga poodi igasuguseid erinevaid mänguasju jm ostma? Selleks vajadust ei ole! Tõenäoliselt on igasuguseid vahendeid kodudes oluliselt rohkemgi, kui vaja. Sobivad ju kõik eakohased mänguasjad ja tavapärased olmeesemed. Pigem on oluline jälgida seda, et lapse tähelepanus ei oleks liiga palju esemeid korraga!
Mida aga kindlasti vaja on? Lapsevanemat, kes näitab mängimise ja igapäevaste toimetuste kaudu lapsele pidevalt ja korduvalt ette, mida mänguasja vm esemega teha saab – see kõik toimubki üldjuhul loomulikult ja justkui iseenesest igapäevaelu toimetuste käigus!
Näo- ja suuliigutuste matkimine
ehk laps suudab matkida erinevaid nähtud näoilmeid ja suuliigutusi (sh liigutusi keelega).
Näiteid: laps matkib üllatunud näoilmet, haiget saanud kohale või hoopis kuumale toidule/joogile pealepuhumist, keelega huulte limpsimist jne.
Näo- ja suuliigutuste matkimisele aitab kaasa, kui lapsevanema nägu on lapsele lähemal. Lõbusate nägude, suu- või keeleliigutuste tegemine ja lapse võime neid matkida võib anda olulist infot kõnega seotud lihaste töö kohta – märka olulisi raskusi, vajadusel küsi nõu!
Siinkohal on heaks abivahendiks peegel, mida saab kasutada, et sinna erinevaid naljakaid nägusid teha. Peegel võimaldab sageli paremini lapse tähelepanu enda näole saada. Lisaks saab peeglit hästi ära kasutada erinevates rutiinsetes tegevustes (võta esiku peegel loominguliselt mängu koju tulles ja kodust lahkudes, võta vannitoa peegel mängu käsi või hambaid pestes jmt).
VERBAALNE MATKIMINE
Mitteverbaalne matkimisoskus on eelduseks sellele, et areneks välja ka verbaalne matkimisoskus ehk oskus imiteerida häälitsusi ja sõnu, mida laps korduvalt kuuleb või on kuulnud oma ema või isa ütlemas.
Kas seega erinevate liigutuste ja tegevuste matkimise oskus on seotud sõnade kasutama hakkamisega?
Jah. Lapsed ei hakka verbaalselt matkima, kui nad pole eelnevalt omandanud mitteverbaalset matkimisoskust. Kui laps ei suuda verbaalselt matkida, ei suuda ta sõnu ka kasutada.
MILLEST KOOSNEB VERBAALNE MATKIMINE?
Vokalisatsioonide ehk häälte matkimine (*sellest võib mõelda kui verbaalsele matkimisele sissejuhatavast etapist)
ehk laps suudab matkida erinevaid häälekesi, mis ei koosne kõnehäälikutest, mistõttu me neid sõnadeks nimetada ei saa.
Näiteid: laps matkib ohkamist, köhimist, aevastamist, haigutamist, häälega huulte puristamist jmt.
Mänguliste ja lapsele kohandatud sõnakeste matkimine
ehk laps suudab matkida erinevaid kõnehäälikutest koosnevaid hoidjakeelseid lihtsustatud sõnu, mängulisi hääli ja häälitsusi, emotsionaalseid hüüdsõnu, millel on ka kindel tähendus.
Näiteid: aua, auh-auh, muu, hop-hop, mõmmi, hobu, iihhaa, mämm-mämm, piip-piip, papu, kiku, kätu, kõtu, ai, jee, vauu, põmm, ups jne!
Kui laps ei matki veel täiskasvanute kasutatavaid n-ö "päris" sõnu, sest see on veel liiga raske lapsele, siis tasub astuda samm tagasi ja mudeldada rohkem lihtsamaid ja lihtsustatud sõnu, mängulisi häälekesi ja häälitsusi. Need on tavaliselt 1-2-silbilised, koosnevad lihtsamatest häälikutest ja ilma raskemate häälikuühenditeta. Lapsele mudeldatavaid sõnu tuleb kasutada korduvalt, neid rõhutades ja häälikuid venitades (nt hallooo). Sealjuures tuleb kindlasti kasutada ka tähelepanu köitvat emotsionaalset ja mängulist häält. Suhtlemine toimub ju siiski lapsega! Suhelda lapsega nagu lapsega on samuti eraldi oskus, mida vajadusel tuleb lapsevanemal õppida (nt kellegi teise matkimise kaudu:) ja mille osas logopeed vajadusel heameelega abistab!
Kuna lapsele kohandatud sõnad on enamasti lihtsamad, on need ka lapse jaoks lihtsamini matkitavad. Kuna need on sageli ka emotsionaalsemad ja lõbusamad, võib lisaks lapse huvi ja soov nende matkimiseks olla suurem. Samas on endiselt oluline ka korduste arv ehk kui palju laps mingit sõna kuuleb. Põhilised häälitsused ja sõnad, mida lapsele mudeldada, peaksid olema konkreetse lapse jaoks igapäevased ja vajalikud, et laps saaks nende vahendite kaudu potentsiaalselt ka oma põhilisi soove ja vajadusi väljendama hakata!
Pea meeles: kui laps hakkab mängulisi häälitsusi ja lihtsustatud sõnakesi kasutama järjepidevalt ja kindlas tähenduses, siis need lähevad lapse sõnadena kenasti arvesse! Iga sõna loeb! Kui lapse esimesed sõnad tulevad raskustega ja sõnu on vähe, on oluline saada lapsele suhtlusvahendeid juurde, nende kvaliteet nii tähtis ei ole (nt kui sõna „hammas“ on lapsele veel liiga raske sõna, siis on suurepärane, kui lapsel on võtta oma pagasist sõna „kiku“, kui tal tekib vajadus väljendada, mis nii hirmsasti valutab ja nutma ajab). 12-kuuse lapse sõnavaras ongi sageli valdavad just erinevad mängulised hääled ja häälitsused.
Verbaalsetes rutiinides sõnade matkimine
Sõnade matkima ja kasutama hakkamist soosib ka erinevate verbaalsete rutiinide kasutamine – need on väljendid, salmikesed või laulukesed, mida laps on korduvalt kuulnud ja mille kontekstis tekib lapsel võimalus liituda ja lausung lapsele juba teadaoleva sõnaga lõpetada.
Näiteid: „Paha tuju puh-puh-puh, mine ära puh-puh..?“ („..puh“), „Üks, kaks, kolm, tuhk ja ..?“ („..tolm“), „Õues vesi sull-sull-sull, kummikud on märjad ..?“ („..mul“), „Õue-õue, sall kaela! Õue-õue, müts pähe! Õue-õue, kindad ..? („..kätte“), „Pudrumägi kuhu? Lusikaga ..?“ („..suhu“), „Hea soe vesi, kätud puhtaks ..?“ („..pesi“), "Summ-summ-summ, lendab mesi..?" ("..mumm"). Rutiinseteks lauludeks leiab veel häid ideid nt lolala lehelt.
Laps teab ja aimab, mis sõnaga kasutatav verbaalne rutiin lõppeb, sest ta on seda korduvalt ja korduvalt kuulnud. Kui ema või isa jätab nüüd vastava viimase sõna äkitselt ütlemata, loob ta sellega lapse jaoks suurepärased tingimused ja võimaluse ütlus ise lõpetada! Vihja seejuures oma miimikaga äraootavalt ja innustavalt, et nüüd on lapse kord ja võimalus liituda – jällegi, ära unusta lapsele selleks aega anda!
Verbaalseid rutiine võid ka ise julgelt välja mõelda! Põhiline on see, et laps kuuleks neid korduvalt rutiinsetes ja tüüpilistes situatsioonides muutumatuna. Nt kui laps käib lastehoius, võib ema või isa last hoidu viies ja talle järele minnes rutiinselt kasutada: „Pai-pai teen ma sul, ütlen armas oled ..?“ („mul“) :)
Sõnade matkimine
ehk laps suudab matkida n-ö „päris“ sõnu, mida ema või isa korduvalt kasutanud on. Kui laps suudab lihtsustatud sõnu aktiivselt ja edukalt matkida, saabki lapsele üha enam mudeldada juba veidi keerukamaid sõnu. Hoidjakeelt tasub kasutada vajaduspõhiselt.
Kui laps on mingit sõna korduvalt matkinud, on ta tõenäoliselt varsti valmis hakkama vastavat sõna vajadusel ka kasutama.
(ja trummipõrina saatel..)
SÕNADE ISESEISEV KASUTAMINE
(jee!)
Laps on sõna omandanud siis, kui ta on seda mitmes erinevas situatsioonis sihipäraseks suhtlemiseks ehk mingil eesmärgil iseseisvalt kasutanud. Mida enam sõnu lapse sõnavarasse lisandub, seda täpsemalt ja efektiivsemalt saab laps väljendada oma vajadusi, soove ja mõtteid.
Tüüpiliselt hakkab laps oma esimesi sõnu (sh lapsele kohandatud sõnu) kasutama 10-12-kuuselt. Eesti laste kohta tehtud uuringust on selgunud, et emade väidete kohaselt ütlevad lapsed 1-aastaseks saades umbes 11 sõna. Samas on ka välja toodud, et 8-16 kuu vanuste eesti laste sõnavaras on suured individuaalsed erinevused. 1-aastane laps kasutab suhtlemiseks valdavalt veel siiski mitteverbaalseid vahendeid: žeste, kehakeelt, tähenduseta häälitsusi, miimikat.
Sõna kasutamise põhilisteks eeldusteks enda väljendamisel on:
1. laps suudab sõna eelnevalt matkida,
2. laps mõistab vastavat sõna,
3. lapsel on vajadus (motiiv) ennast sõnaga väljendada ning
4. lapsele on antud ka aega enda väljendamiseks!
(jee!)
Laps on sõna omandanud siis, kui ta on seda mitmes erinevas situatsioonis sihipäraseks suhtlemiseks ehk mingil eesmärgil iseseisvalt kasutanud. Mida enam sõnu lapse sõnavarasse lisandub, seda täpsemalt ja efektiivsemalt saab laps väljendada oma vajadusi, soove ja mõtteid.
Tüüpiliselt hakkab laps oma esimesi sõnu (sh lapsele kohandatud sõnu) kasutama 10-12-kuuselt. Eesti laste kohta tehtud uuringust on selgunud, et emade väidete kohaselt ütlevad lapsed 1-aastaseks saades umbes 11 sõna. Samas on ka välja toodud, et 8-16 kuu vanuste eesti laste sõnavaras on suured individuaalsed erinevused. 1-aastane laps kasutab suhtlemiseks valdavalt veel siiski mitteverbaalseid vahendeid: žeste, kehakeelt, tähenduseta häälitsusi, miimikat.
Sõna kasutamise põhilisteks eeldusteks enda väljendamisel on:
1. laps suudab sõna eelnevalt matkida,
2. laps mõistab vastavat sõna,
3. lapsel on vajadus (motiiv) ennast sõnaga väljendada ning
4. lapsele on antud ka aega enda väljendamiseks!
Mis saab sõnadest edasi? Loe siit!
Kas matkimisoskuse areng saab siinkohal läbi?
Matkimisoskuse kasutamine ja selle areng jätkuvad muidugi kogu elu. Aja jooksul õpime matkima järjest komplekssemaid tegevusi ja pikemaid tegevuste järjestusi ning omandame uusi õpioskusi. Täiskasvanutena õpime aga samuti omajagu just matkimise teel!
Mida veel saaks ja võiks laps matkida?
Kõike! Seni, kuni see on lapsele sobiv ja ohutu! Nagu eelnevalt välja tuli, siis igapäevaelu ise ju ongi üks suur päevast päeva lapsevanema poolt mudeldamine, mis päädib lapse poolt matkimisega. Tavapäraselt piisabki igapäevastest lõbusatest eakohastest mängudest, ühistegevustest ja nende saatmisest erinevate häälte, häälitsuste ja sõnadega. Lapsed õpivad kõige paremini just mängides ja tegutsedes. Mäng ei pea tingimata toimuma mänguasjadega, lapsed naudivad ka inimestega mängimist! Kui lapsele meeldib koos vaadata raamatuid, siis ka nende kaudu saab lapsele korduvalt ette näidata ja rääkida, kes või mis piltidel on, missuguseid liigutusi või hääli need teevad jm.
Matkimiseks midagi leiutada seega ei olegi vaja! Ei pea ka poode tühjaks ostma ega spagaate viskama ja saltosid hüppama. Kuigi natukene tsirkust ei tee paha. :) Lapsevanema poolt liigutuste, tegevuste, käitumismustrite ja sõnakeste mudeldamine on midagi niivõrd loomupärast, et kui probleeme ei teki, siis matkimisoskuse arendamise peale lapsevanemad niisama ei pruugigi mõelda...
Miks sai Jutulohe abimaterjal loodud?
Siiski on lapsi, kelle matkimisoskus areneb raskuste ja hilinemisega ning kes vajavad lisatoetust, ja on ka vanemaid, kes soovivad ise toetust konkreetsete mõtete ja lisaabi näol.
Erinevaid mänguliste häälte ja häälitsuste ideedega vahvaid materjale (pildikesi, raamatuid) on omajagu leida. Jutulohe abimaterjal on aga loodud selleks, et oleks ka üks kompaktne ja lihtne vahend, mis suunaks lapsevanemaid lapse matkimisoskusele rohkem tähelepanu pöörama ja sisaldaks lihtsaid ideid nii mitteverbaalsete kui ka verbaalsete tegevuste mudeldamiseks. Materjal on suunatud lapsevanemale, kes soovib konkreetseid mõtteid, mida lapsele mudeldada. Kõik matkimisampsud on kergesti teostatavad. Vajavad vaid kaasahaaravat ja last toetavat lapsevanemat neid lapsele erinevates situatsioonides lõbusasti mudeldama.
Kui laps peaks ise piltide vastu huvi tundma (lähtume ju lapse huvidest ja tähelepanust), siis saad loomulikult ka füüsiliste kaartide pealt lapsele objekte, tegelasi, nende hääli ja tegevusi tutvustada ja mudeldada (kaardikesi võid panna väikesesse albumisse, võlukotikesse, seinale või hoopis mõnele uksele – toimeta loovalt ja lähtudes oma lapsest – lapsevanem on kõige suurem oma lapse spetsialist!). Pea aga meeles: paljudele väikestele lastele ei pruugi pildikesed kuidagi huvi pakkuda ja neid võib olla ka veel raske mõista – see on täiesti normaalne, sellega tuleb arvestada.
Jutulohe abimaterjal "Matkimise teel esimeste sõnadeni" sisaldab:
1. Valik liigutusi ettenäitamiseks.
2. Valik mõtteid esemetega tegevuste ettenäitamiseks (sisaldades ka ideid sümbolilise mänguoskuse arendamiseks, kus tegevustes kasutatakse esemete asendajaid).
3. Valik žeste ja viipeid ettenäitamiseks (sisaldades kõiki põhilisemaid žeste, mida suhtlemiseks kasutame).
4. Valik mitteverbaalseid hääli.
5. Suur valik lastele kohandatud sõnu: verbaalseid häälekesi, häälitsusi ja lihtsustatud sõnu.
6. Valik ideid verbaalseteks rutiinideks (sisaldades mitmeid laulusoovitusi, mis pakuvad häid võimalusi lapse liitumiseks).
Meelespea kaartide kasutamisel:
1. Kaardid ei ole mõeldud selleks, et lapsevanem istuks lapsega maha ja hakkaks neid järjest läbi töötama! :)
2. Oluline on kanda mõtted kaartidelt üle oma igapäevaelu praktilistesse tegevustesse: mängudesse ja rutiinidesse – kaardid ei pane last rääkima!
3. Mõtete kasutamisel ole paindlik, loov, mänguline ja kaasahaarav!
4. Esialgu tasub välja valida mõned enda lapse jaoks vajalikumad või lõbusamad tegevused ja sõnakesed – neid tuleb aga korduvalt mudeldada!
5. Kui kaardil on ühe ja sama asja kohta toodud välja mitu erinevat sõnakese varianti, siis nüüd sa eelpool loetust juba tead, et valikust teha tuleb valik ja kasutada endale suupärasemat ühte kindlat väljendit järjepidevalt mingi objekti või tegevuse märkimiseks! Soovi korral võid julgelt hoopis ise mõne sobivama sõnakese mudeldamiseks võtta.
6. Ära jää kaartidel olevatesse mõtetesse kinni. Kaartidel on välja toodud vaid mõned lihtsad mõtted, mis on seotud kaardi teisel poolel oleva illustratsiooniga. Matkimiseks on võimalusi aga lõputult palju rohkem!
7. Vajadusel või soovi korral küsi julgelt logopeedilt lisanõu!
MIS PEALE MATKIMISOSKUSE VEEL MÕJUTAVAD SÕNADE KASUTAMA HAKKAMIST?
Kõne mõistmine
Keelevahendite kasutamisele eelneb alati nende vahendite mõistma hakkamine! Sõnade eesmärgipärase ja efektiivse kasutamise eeltingimuseks suhtlemisel on, et laps ka mõistab sõna. See tähendab, et laps on kuulnud mingit sõna piisavalt palju kordi ning tekkinud on seos sõna kõla ja vastava objekti, tegevuse või omaduse vahel. Esimesi sõnu hakkavad lapsed tavapäraselt mõistma 8-9 kuu vanuses. Sealt edasi areneb ja täpsustub kõne mõistmine aja jooksul jõudsalt edasi. Kõne mõistmise eelduseks on korras kuulmine, aga ka häälikute eristamise võime kõnes. Kõne mõistmise probleemide korral saab abi logopeedilt!
Suhtlusvajadus
Kui laps mõistab ja suudab matkida juba omajagu sõnu, kuid ise neid ikka ei kasuta või ei kasuta kuigi aktiivselt, tuleb mõelda ka suhtlusvajaduse peale ehk kas lapsel tekib igapäevaelus pidevalt vajadust ja võimalust ennast verbaalseltväljendada. Või on ema ja isa "liiga head“ ja täidavad lapse soovid ja nõudmised enne, kui lapsel tekib võimalus ja vajadus end verbaalselt (või ka mitteverbaalselt) väljendada. Lapsele tuleb jällegi anda aega enda väljendamiseks!
Igapäevane elu on hommikust õhtuni täis rohkelt erinevaid suhtlusvajaduse momente:
nt lapsel on vaja väljendada, et tahab õue minna, ei taha õue minna, kiku valutab, kõtu valutab, tahab banaani süüa, ei taha banaani süüa, tahab midagi kätte saada, midagi on kadunud, ei taha seda pluusi selga panna, ikkagi tahab seda pluusi selga panna jne.
Lapsevanemal tuleb lapse suhtlusvajadust märgates teha ootavalt ja innustavalt lühike paus (umbes 3-5 sekundit), kui laps pausi ei täida ja ise enda soove täpsemalt ei väljenda, tuleb lapsele jällegi mudeldada, mida laps järgmisel korral taolises olukorras matkida või kasutada võiks. Mudeldamisel pea silmas, et tee või ütle ise seda, mida soovid, et laps teeks või ütleks.
Vähem efektiivne mudel: "Lehvita tadaa!", parem mudel: "Tadaa!" (samal ajal lehvitades).
Vähem efektiivne mudel: "Ütle issile: anna!", parem mudel: "Issi, anna! Anna!" (samal ajal anna-žesti kasutades).
Vähem efektiivne mudel: "Proovi ka öelda: auto!", parem mudel: "Auto!" (hoides autot enda suu kõrval).
Motoorsed raskused
Olulised motoorsed raskused mõjutavad selgelt erinevate liigutuste ja tegevuste matkimist. Motoorikaprobleem võib väljenduda aga ka kõne tasandil, kõnelemine on siiski ju üks tohutult kiire ja täpne liigutuste seeria. Teatud juhtudel on võimalik, et laps mõistab sõna, laps tahab sõna ka suhtlemiseks kasutada, kuid see ei õnnestu, sest sõnale vastavaid kõneliigutusi ei suudeta veel motoorselt planeerida. Mida pikem ja keerukam sõna, seda enam sellised raskused väljenduvad. Siinkohal lihtne harjumus, mida endale lapsevanemana sisse harjutada: võimalusel võta toimetuste käigus asjad (sh raamat), millest räägid, endale suu kõrvale või alla. Lapsi toetab see igal juhul, kui nad näevad ka sõnadele vastavaid suuliigutusi.
Kõne arengu hilinemine
Umbes 15% lastest esineb kõne arengu hilinemine. Tegemist on hinnanguga lapse kõnele, kui kõne areneb hilinemisega, muud arenguvaldkonnad arenevad normipäraselt. Lapse esimesed sõnad tulevad sel juhul tavaliselt hilinemisega. 2-aastaseks saades ei ole hiliskõneleja omandanud veel 50 sõna, mistõttu ei suuda ta veel ka kahte sõna ühendada ehk moodustada 2-sõnalist lausungit. Seejuures kõnet mõistavad need lapsed üsna hästi. Kas nende laste puhul lihtsalt ootame, kuni kõne jõuab teistele järgi? Last (ja lapsevanemat) tuleb toetada esimesel võimalusel, kui märkame raskusi! Ootama jäädes võivad ka raskused püsima jääda. Pöörduda tuleb logopeedi vastuvõtule, kes annab lisanõu, kuidas lapse kõne arengut veidi sihipärasemalt toetada.
Erinevad arenguhäired
Kõne arengut mõjutavad loomulikult ka erinevad arenguhäired: kuulmislangus, arengulised kõnepuuded, autismispektrihäired, intellektipuue jm. Siin on tegemist komplekssemate probleemidega, mille puhul on ülioluline varajane märkamine ja sekkumine! Vähimagi kahtluse või mure korral, tuleb pöörduda perearsti või lastearsti poole.
Sensoorsed häired
Kõikide igapäevaste tegevustega kaasneb pidev sensoorne ehk erinevatelt meeltelt saadud info. Lapse üldist matkimisvõimet ja seega ka sõnade kasutama hakkamist võivad mõjutada ka sensoorse info töötlemise häired. Kui lapsel esineb nt ülitundlikkus helide suhtes, võivad olla igasugused heli tekitavad mänguasjad, laulmine ja intensiivne kõnekeskkond tema jaoks kergesti ülekoormavad. Need võivad mõjuda lapsele tohutu mürana. Lapsel võib olla raske sellistes tingimustes toime tulla, keskenduda ja infot vastu võtta. Kui laps ei suuda keskenduda kellegi teise tegevusele või öeldule, siis ei saa toimuda ka matkimist (või on see lapsele oluliselt keerulisem).
MIDA LAPSE ABISTAMISEL VEEL SILMAS PIDADA?
Lähtumine lapse lähimast arengutsoonist
Kui soovime lapse arengut toetada mistahes oskuse korral, tuleb lähtuda lapse lähimast arengutsoonist ehk arengut saame näha vaid sellisel tasemel, kus laps saab väikese pingutuse ja abiga ka hakkama. Me ei saa oodata lapselt oskusi tasemelt, mis on selgelt lapse jaoks veel liiga raske. Lapsele tuleb tulla õigesse kohta vastu! Kui tekib vajadus aidata kaasa lapse matkimisoskuse arengule, siis tasubki kõigepealt vaadata, mida laps väikese pingutusega matkida suudab ja alustada sealt. Kui laps nt ei matki veel liigutusi ja tegevusi, siis ei ole ta valmis ka veel sõnu matkima. Tuleb minna mõned sammud tagasi ja arvestada ka matkimisoskuse eeldustega.
Matkimisoskuse sihipärane arendamine
Tavaarengu korral kujuneb matkimisoskus justkui iseenesest, õpetamist ja sihipärast suunamist ei vaja. Kui märkad lapse matkimisoskuse arengu osas olulisemaid raskusi, tuleb konsulteerida sobiva spetsialistiga, et teha kindlaks sihipärase abi vajadus. Kui esineb vajadus last matkimisoskuste omandamisel sihipärasemalt abistada, saab tegevuste osas kasutada abina nt lapse suunamist (nt „Nüüd on sinu kord!“, puudutades samal ajal lapse ninakest). Siinkohal tuleb jälle anda lapsele ka piisavalt aega!
Verbaalse matkimise osas tuleb igasuguse suunamisega väga ettevaatlik olla, sest see võib tekitada hoopis lapse blokeerumise. Tuleb leida (või vajadusel luua) olukorrad, kus ikkagi lapsel endal tekib soov midagi verbaalselt matkida.
Rohkem abivõtteid saad vajadusel erinevatelt spetsialistidelt. Abi andmist tuleb vähendada, kui lapse matkimisvõime areneb!
Kokkuvõtteks: Märka last matkimas ja oska hinnata lapse suurt pingutust! Kui märkad lapse arengus (sh matkimisoskuse arengus) olulisi raskusi: küsi julgelt nõu ja abi sobivalt spetsialistilt (lastearst, neuroloog, füsioterapeut, logopeed, tegevusterapeut vm)!
Kasutatud allikad
A. Schults, T. Tulviste, K. Kaljumäe. (2013). Eesti laste esimesed sõnad: MacArthuri-Batesi suhtlemise arengu testi tulemused.
M. Hallap, M. Padrik. (2008). „Lapse kõne arendamine“.
B. Ingersoll, K. Lalonde. (2010) The impact of object and gesture imitation training on language use in children with autism.
Y. Ishizuka, J. Yamamoto. (2021). The effect of contingent imitation intervention on children with autism spectrum disorder and co-occuring intellectual disabilities.
I. Pittet, N. Kojovic, M. Franchini, M. Schaer. (2022). Trajectories of imitation skills in preschoolers with ASD.
K. Sarapuu, M. Hallap. (2021). „Aitame lapse rääkima“.
www.hanen.org
www.teachmetotalk.com
Kas matkimisoskuse areng saab siinkohal läbi?
Matkimisoskuse kasutamine ja selle areng jätkuvad muidugi kogu elu. Aja jooksul õpime matkima järjest komplekssemaid tegevusi ja pikemaid tegevuste järjestusi ning omandame uusi õpioskusi. Täiskasvanutena õpime aga samuti omajagu just matkimise teel!
Mida veel saaks ja võiks laps matkida?
Kõike! Seni, kuni see on lapsele sobiv ja ohutu! Nagu eelnevalt välja tuli, siis igapäevaelu ise ju ongi üks suur päevast päeva lapsevanema poolt mudeldamine, mis päädib lapse poolt matkimisega. Tavapäraselt piisabki igapäevastest lõbusatest eakohastest mängudest, ühistegevustest ja nende saatmisest erinevate häälte, häälitsuste ja sõnadega. Lapsed õpivad kõige paremini just mängides ja tegutsedes. Mäng ei pea tingimata toimuma mänguasjadega, lapsed naudivad ka inimestega mängimist! Kui lapsele meeldib koos vaadata raamatuid, siis ka nende kaudu saab lapsele korduvalt ette näidata ja rääkida, kes või mis piltidel on, missuguseid liigutusi või hääli need teevad jm.
Matkimiseks midagi leiutada seega ei olegi vaja! Ei pea ka poode tühjaks ostma ega spagaate viskama ja saltosid hüppama. Kuigi natukene tsirkust ei tee paha. :) Lapsevanema poolt liigutuste, tegevuste, käitumismustrite ja sõnakeste mudeldamine on midagi niivõrd loomupärast, et kui probleeme ei teki, siis matkimisoskuse arendamise peale lapsevanemad niisama ei pruugigi mõelda...
Miks sai Jutulohe abimaterjal loodud?
Siiski on lapsi, kelle matkimisoskus areneb raskuste ja hilinemisega ning kes vajavad lisatoetust, ja on ka vanemaid, kes soovivad ise toetust konkreetsete mõtete ja lisaabi näol.
Erinevaid mänguliste häälte ja häälitsuste ideedega vahvaid materjale (pildikesi, raamatuid) on omajagu leida. Jutulohe abimaterjal on aga loodud selleks, et oleks ka üks kompaktne ja lihtne vahend, mis suunaks lapsevanemaid lapse matkimisoskusele rohkem tähelepanu pöörama ja sisaldaks lihtsaid ideid nii mitteverbaalsete kui ka verbaalsete tegevuste mudeldamiseks. Materjal on suunatud lapsevanemale, kes soovib konkreetseid mõtteid, mida lapsele mudeldada. Kõik matkimisampsud on kergesti teostatavad. Vajavad vaid kaasahaaravat ja last toetavat lapsevanemat neid lapsele erinevates situatsioonides lõbusasti mudeldama.
Kui laps peaks ise piltide vastu huvi tundma (lähtume ju lapse huvidest ja tähelepanust), siis saad loomulikult ka füüsiliste kaartide pealt lapsele objekte, tegelasi, nende hääli ja tegevusi tutvustada ja mudeldada (kaardikesi võid panna väikesesse albumisse, võlukotikesse, seinale või hoopis mõnele uksele – toimeta loovalt ja lähtudes oma lapsest – lapsevanem on kõige suurem oma lapse spetsialist!). Pea aga meeles: paljudele väikestele lastele ei pruugi pildikesed kuidagi huvi pakkuda ja neid võib olla ka veel raske mõista – see on täiesti normaalne, sellega tuleb arvestada.
Jutulohe abimaterjal "Matkimise teel esimeste sõnadeni" sisaldab:
1. Valik liigutusi ettenäitamiseks.
2. Valik mõtteid esemetega tegevuste ettenäitamiseks (sisaldades ka ideid sümbolilise mänguoskuse arendamiseks, kus tegevustes kasutatakse esemete asendajaid).
3. Valik žeste ja viipeid ettenäitamiseks (sisaldades kõiki põhilisemaid žeste, mida suhtlemiseks kasutame).
4. Valik mitteverbaalseid hääli.
5. Suur valik lastele kohandatud sõnu: verbaalseid häälekesi, häälitsusi ja lihtsustatud sõnu.
6. Valik ideid verbaalseteks rutiinideks (sisaldades mitmeid laulusoovitusi, mis pakuvad häid võimalusi lapse liitumiseks).
Meelespea kaartide kasutamisel:
1. Kaardid ei ole mõeldud selleks, et lapsevanem istuks lapsega maha ja hakkaks neid järjest läbi töötama! :)
2. Oluline on kanda mõtted kaartidelt üle oma igapäevaelu praktilistesse tegevustesse: mängudesse ja rutiinidesse – kaardid ei pane last rääkima!
3. Mõtete kasutamisel ole paindlik, loov, mänguline ja kaasahaarav!
4. Esialgu tasub välja valida mõned enda lapse jaoks vajalikumad või lõbusamad tegevused ja sõnakesed – neid tuleb aga korduvalt mudeldada!
5. Kui kaardil on ühe ja sama asja kohta toodud välja mitu erinevat sõnakese varianti, siis nüüd sa eelpool loetust juba tead, et valikust teha tuleb valik ja kasutada endale suupärasemat ühte kindlat väljendit järjepidevalt mingi objekti või tegevuse märkimiseks! Soovi korral võid julgelt hoopis ise mõne sobivama sõnakese mudeldamiseks võtta.
6. Ära jää kaartidel olevatesse mõtetesse kinni. Kaartidel on välja toodud vaid mõned lihtsad mõtted, mis on seotud kaardi teisel poolel oleva illustratsiooniga. Matkimiseks on võimalusi aga lõputult palju rohkem!
7. Vajadusel või soovi korral küsi julgelt logopeedilt lisanõu!
MIS PEALE MATKIMISOSKUSE VEEL MÕJUTAVAD SÕNADE KASUTAMA HAKKAMIST?
Kõne mõistmine
Keelevahendite kasutamisele eelneb alati nende vahendite mõistma hakkamine! Sõnade eesmärgipärase ja efektiivse kasutamise eeltingimuseks suhtlemisel on, et laps ka mõistab sõna. See tähendab, et laps on kuulnud mingit sõna piisavalt palju kordi ning tekkinud on seos sõna kõla ja vastava objekti, tegevuse või omaduse vahel. Esimesi sõnu hakkavad lapsed tavapäraselt mõistma 8-9 kuu vanuses. Sealt edasi areneb ja täpsustub kõne mõistmine aja jooksul jõudsalt edasi. Kõne mõistmise eelduseks on korras kuulmine, aga ka häälikute eristamise võime kõnes. Kõne mõistmise probleemide korral saab abi logopeedilt!
Suhtlusvajadus
Kui laps mõistab ja suudab matkida juba omajagu sõnu, kuid ise neid ikka ei kasuta või ei kasuta kuigi aktiivselt, tuleb mõelda ka suhtlusvajaduse peale ehk kas lapsel tekib igapäevaelus pidevalt vajadust ja võimalust ennast verbaalseltväljendada. Või on ema ja isa "liiga head“ ja täidavad lapse soovid ja nõudmised enne, kui lapsel tekib võimalus ja vajadus end verbaalselt (või ka mitteverbaalselt) väljendada. Lapsele tuleb jällegi anda aega enda väljendamiseks!
Igapäevane elu on hommikust õhtuni täis rohkelt erinevaid suhtlusvajaduse momente:
nt lapsel on vaja väljendada, et tahab õue minna, ei taha õue minna, kiku valutab, kõtu valutab, tahab banaani süüa, ei taha banaani süüa, tahab midagi kätte saada, midagi on kadunud, ei taha seda pluusi selga panna, ikkagi tahab seda pluusi selga panna jne.
Lapsevanemal tuleb lapse suhtlusvajadust märgates teha ootavalt ja innustavalt lühike paus (umbes 3-5 sekundit), kui laps pausi ei täida ja ise enda soove täpsemalt ei väljenda, tuleb lapsele jällegi mudeldada, mida laps järgmisel korral taolises olukorras matkida või kasutada võiks. Mudeldamisel pea silmas, et tee või ütle ise seda, mida soovid, et laps teeks või ütleks.
Vähem efektiivne mudel: "Lehvita tadaa!", parem mudel: "Tadaa!" (samal ajal lehvitades).
Vähem efektiivne mudel: "Ütle issile: anna!", parem mudel: "Issi, anna! Anna!" (samal ajal anna-žesti kasutades).
Vähem efektiivne mudel: "Proovi ka öelda: auto!", parem mudel: "Auto!" (hoides autot enda suu kõrval).
Motoorsed raskused
Olulised motoorsed raskused mõjutavad selgelt erinevate liigutuste ja tegevuste matkimist. Motoorikaprobleem võib väljenduda aga ka kõne tasandil, kõnelemine on siiski ju üks tohutult kiire ja täpne liigutuste seeria. Teatud juhtudel on võimalik, et laps mõistab sõna, laps tahab sõna ka suhtlemiseks kasutada, kuid see ei õnnestu, sest sõnale vastavaid kõneliigutusi ei suudeta veel motoorselt planeerida. Mida pikem ja keerukam sõna, seda enam sellised raskused väljenduvad. Siinkohal lihtne harjumus, mida endale lapsevanemana sisse harjutada: võimalusel võta toimetuste käigus asjad (sh raamat), millest räägid, endale suu kõrvale või alla. Lapsi toetab see igal juhul, kui nad näevad ka sõnadele vastavaid suuliigutusi.
Kõne arengu hilinemine
Umbes 15% lastest esineb kõne arengu hilinemine. Tegemist on hinnanguga lapse kõnele, kui kõne areneb hilinemisega, muud arenguvaldkonnad arenevad normipäraselt. Lapse esimesed sõnad tulevad sel juhul tavaliselt hilinemisega. 2-aastaseks saades ei ole hiliskõneleja omandanud veel 50 sõna, mistõttu ei suuda ta veel ka kahte sõna ühendada ehk moodustada 2-sõnalist lausungit. Seejuures kõnet mõistavad need lapsed üsna hästi. Kas nende laste puhul lihtsalt ootame, kuni kõne jõuab teistele järgi? Last (ja lapsevanemat) tuleb toetada esimesel võimalusel, kui märkame raskusi! Ootama jäädes võivad ka raskused püsima jääda. Pöörduda tuleb logopeedi vastuvõtule, kes annab lisanõu, kuidas lapse kõne arengut veidi sihipärasemalt toetada.
Erinevad arenguhäired
Kõne arengut mõjutavad loomulikult ka erinevad arenguhäired: kuulmislangus, arengulised kõnepuuded, autismispektrihäired, intellektipuue jm. Siin on tegemist komplekssemate probleemidega, mille puhul on ülioluline varajane märkamine ja sekkumine! Vähimagi kahtluse või mure korral, tuleb pöörduda perearsti või lastearsti poole.
Sensoorsed häired
Kõikide igapäevaste tegevustega kaasneb pidev sensoorne ehk erinevatelt meeltelt saadud info. Lapse üldist matkimisvõimet ja seega ka sõnade kasutama hakkamist võivad mõjutada ka sensoorse info töötlemise häired. Kui lapsel esineb nt ülitundlikkus helide suhtes, võivad olla igasugused heli tekitavad mänguasjad, laulmine ja intensiivne kõnekeskkond tema jaoks kergesti ülekoormavad. Need võivad mõjuda lapsele tohutu mürana. Lapsel võib olla raske sellistes tingimustes toime tulla, keskenduda ja infot vastu võtta. Kui laps ei suuda keskenduda kellegi teise tegevusele või öeldule, siis ei saa toimuda ka matkimist (või on see lapsele oluliselt keerulisem).
MIDA LAPSE ABISTAMISEL VEEL SILMAS PIDADA?
Lähtumine lapse lähimast arengutsoonist
Kui soovime lapse arengut toetada mistahes oskuse korral, tuleb lähtuda lapse lähimast arengutsoonist ehk arengut saame näha vaid sellisel tasemel, kus laps saab väikese pingutuse ja abiga ka hakkama. Me ei saa oodata lapselt oskusi tasemelt, mis on selgelt lapse jaoks veel liiga raske. Lapsele tuleb tulla õigesse kohta vastu! Kui tekib vajadus aidata kaasa lapse matkimisoskuse arengule, siis tasubki kõigepealt vaadata, mida laps väikese pingutusega matkida suudab ja alustada sealt. Kui laps nt ei matki veel liigutusi ja tegevusi, siis ei ole ta valmis ka veel sõnu matkima. Tuleb minna mõned sammud tagasi ja arvestada ka matkimisoskuse eeldustega.
Matkimisoskuse sihipärane arendamine
Tavaarengu korral kujuneb matkimisoskus justkui iseenesest, õpetamist ja sihipärast suunamist ei vaja. Kui märkad lapse matkimisoskuse arengu osas olulisemaid raskusi, tuleb konsulteerida sobiva spetsialistiga, et teha kindlaks sihipärase abi vajadus. Kui esineb vajadus last matkimisoskuste omandamisel sihipärasemalt abistada, saab tegevuste osas kasutada abina nt lapse suunamist (nt „Nüüd on sinu kord!“, puudutades samal ajal lapse ninakest). Siinkohal tuleb jälle anda lapsele ka piisavalt aega!
Verbaalse matkimise osas tuleb igasuguse suunamisega väga ettevaatlik olla, sest see võib tekitada hoopis lapse blokeerumise. Tuleb leida (või vajadusel luua) olukorrad, kus ikkagi lapsel endal tekib soov midagi verbaalselt matkida.
Rohkem abivõtteid saad vajadusel erinevatelt spetsialistidelt. Abi andmist tuleb vähendada, kui lapse matkimisvõime areneb!
Kokkuvõtteks: Märka last matkimas ja oska hinnata lapse suurt pingutust! Kui märkad lapse arengus (sh matkimisoskuse arengus) olulisi raskusi: küsi julgelt nõu ja abi sobivalt spetsialistilt (lastearst, neuroloog, füsioterapeut, logopeed, tegevusterapeut vm)!
Kasutatud allikad
A. Schults, T. Tulviste, K. Kaljumäe. (2013). Eesti laste esimesed sõnad: MacArthuri-Batesi suhtlemise arengu testi tulemused.
M. Hallap, M. Padrik. (2008). „Lapse kõne arendamine“.
B. Ingersoll, K. Lalonde. (2010) The impact of object and gesture imitation training on language use in children with autism.
Y. Ishizuka, J. Yamamoto. (2021). The effect of contingent imitation intervention on children with autism spectrum disorder and co-occuring intellectual disabilities.
I. Pittet, N. Kojovic, M. Franchini, M. Schaer. (2022). Trajectories of imitation skills in preschoolers with ASD.
K. Sarapuu, M. Hallap. (2021). „Aitame lapse rääkima“.
www.hanen.org
www.teachmetotalk.com
Vastused puuduvad